Inimkonna areng on jõudnud murdepunktini

Costa Rica vihmamets Worldwatch Institute avaldas huvitava artikli (Our Panarchic Future) teooriast, et tsivilisatsioonide areng võib toimuda ökosüsteemide evolutsiooniga üsna sarnastel põhimõtetel. Artiklist leiame hulga seletusi, miks inimkond võib oma arengufaasis olla jõudnud kriitilisse punkti.

Muuhulgas on artiklis huvitav paralleel, miks efektiivsuse tagaajamine viib nii looduses kui inimühiskonnas pikemas plaanis soovimatute tagajärgedeni. Arengu kõrgematel tasemetele ja komplekssuse kasvades süsteemi elastsus väheneb ja mõni ootamatu olukord võib viia terve ökosusüteemi hävimiseni.

So in the late part of the growth phase of any living system like a forest, three things are happening simultaneously: the system’s potential for novelty is increasing, its connectedness and self-regulation are also increasing, but its overall resilience is falling. At this point in the life of a forest, a sudden event such as a windstorm, wildfire, insect outbreak, or drought can trigger the collapse of the whole ecosystem.

…we’re busily extending the growth phase of the adaptive cycle of our planetary economic, ecological, and social system. In the process, this planetary system is becoming steadily more complex, connected, efficient, and regulated. Eventually it will become less resilient; it may, in fact, have already started to lose resilience.

Tänaseks oleme oma arengus jõudnud punkti, kus teatav sotsiaalne murrangupunkt näib varem või hiljem paratamatult saabuvat. Meie probleemid on muutunud aina komplekssemaks ja nõuavad aina komplekssemaid lahendusi. Meie võimetus selliseid lahendusi pakkuda viib meid aina haavatavamasse seisu.

Holling thinks the world is reaching “a stage of vulnerability that could trigger a rare and major ‘pulse’ of social transformation.” Humankind has experienced only three or four such pulses during its entire evolution, including the transition from hunter-gatherer communities to agricultural settlement, the industrial revolution, and the recent global communications revolution. Today another pulse is about to begin.

Iga selline murrang peaks aga tekitama uusi arenguvõimalusi senisest erinevatele süsteemidele. Hetkel on raske ette kujutada, mis tulemas on.

Rakenda “õige” strateegia!

Somewhere there is the Right Strategy
Somewhere there is the right strategy

Nagu me kõik teame, võib juhte jagada laias laastus kaheks – valgustatud vähemus ja mittevalgustatud enamus. Valgustatud juhid erinevad mittevalgustatuist peamiselt selle poolest, et neil on olemas õiged vastused kõige jaoks. Jättes kõrvale need juhid, kes olid juba sündides targad või kes said targaks juhiks saamise hetkel, hangivad valgustatud juhid oma tarkust peamiselt õigest lugemisvarast. Valgustatud juhi lahutamatu kaaslane on Harvard Business Review, sest kust siis veel teada saada, kuidas luua “õigeid” strateegiaid ja valida “õigeid” juhtimistööriistu.

Õigete meetodite kirjeldused on teatavas mõttes suurepärane lugemisvara. Nad on üles ehitatud hämmastavalt sarnaselt kõikvõimalikes vahitornides või imeravi meetodite kirjeldustes kasutatavale ajupesule. HBR-i imeravim “õige strateegia” leidmiseks on umbes selline:

  1. Ühes firmas seisid juhid silmitsi raskete probleemidega.
  2. Need probleemid olid tingitud ärikeskkonna muutustest – vanad lahendused enam ei töötanud ja uusi ei osanud juhid ise leida.
  3. Et probleemi suurus oleks usutavam, leiame kindlasti ka natuke teemakohast statistikat.
  4. Aga raskustes juhtide õnneks on olemas konsultant (või professor või muidu teadmamees), kellel on just selliste olukordade jaoks olemas lahendus.
  5. Edasi järgneb kirjeldus, kuidas üks konkreetne juht ühes konkreetses firmas seda lahendust rakendas ja kuidas ta imekonsultandi abiga jõudis täpselt selle tulemuseni, et õnnetu firma sai jälle õide puhkeda.
  6. Õige meetodi juures on väga olulisel kohal tabel, kus võrreldakse “tavalisi” juhtimispraktikaid selle “õige strateegiaga”. Sealt peaks ka kõige puupäisemale juhile selgeks saama, kui palju eeliseid on “õigel strateegial”.
  7. Lõppvaatus – kõik asjaosalised on õnnelikud. Kui sina tahad olla sama õnnelik, siis peaksid kas sina just seda metoodikat kasutama.

Siinkohal sellised lood enamasti lõppevad. Õnneks. Kahjuks leidub ka erandeid. Vahest korjab mõni koolitaja/konsultant ühe või teise juhtimisalase imemedukamendi üles ja asub seda kõikide valgustamatute hulgas jutlustama.

Moraal 1.0: üritades midagi parandada logisema kippuva organisatsiooni ühes nurgas (valdkonnas, üksuses jne), tervikpilti arvestamata, on ebaõnnestumine garanteeritud.
Moraal 2.0: väldi koolitajat, kes hakkab rääkima õigest strateegiast või õigest metoodikast!

Peamine inspiratsiooniallikas: Picking the Right Strategy, HBR, Jaanuar 2009.

Miks innovatsioon läbi kukub?

Innovatiivne mõtlemine
Innovatiivne mõtlemine

Arutlen detsembris ISPIM-i New Yorgis toimuval teisel innovatsioonisümpoosiumil teemal, miks kogu see innovatsiooniga seotud jutuvaht lõppkokkuvõttes üsna vähe tulemust toodab. Ettekande põhiidee on kantud tõdemusest, et domineerivad juhtimispraktikad olemuslikult ei saagi innovatsiooni toetada, kuna on suunatud säilitamisele, korrastatusele ja vigade vältimisele.

Selle valguses oli huvitav Forbes.com-is sattuda artikli Why The Pursuit Of Innovation Usually Fails otsa, mis räägib sisuliselt täpselt sama juttu. Meie organisatsioonid on oma praktikates uute ideede tapamasinad.

With little more than their own past experience to guide them, managers cut out ideas they fear won’t work technologically, won’t be accepted by distributors, might cannibalize existing product sales, could require entering unknown markets or otherwise are disruptive. The number of ideas quickly shrinks.

Most managers don’t feel effective unless they obey the old 80-20 rule, which states that in almost any activity 80% of the results come from 20% of the causes. That is, they feel compelled to kill four out of five ideas. Do that through three layers of evaluation and you’ve eliminated 99 out of 100 ideas. Now, that is efficient. Of course, it also means the survivor is highly unlikely to offer much of anything in the way of real innovation.

Meid ei ole koolitatud toimetulekuks turbulentses ja kiirestimuutuvas keskkonnas. Meid on treenitud nagu ahvipärdikuid ühe ja sama juhtimismantra võtmes – missioon, suurem efektiivsus, kliendikesksus, tootlikkus – andmata endale aru, kui sisutühi ja pikemas perspektiivis ennasthävitav see kõik on.

Everything we’ve been trained to do as business leaders is about staying on course–even when headed straight for disaster.

Me ei ela enam suhtelise stabiilsuse ajastul. Kõik muutub. Ja muutub kiiresti. Palju kordi kiiremini, kui me seda sooviks. Erinevalt spordist, kus reeglid on enne mängu algust paigas, ei tea me ärimaailmas, mis mäng täna käima läheb. Võib selguda, et meie raske vaevaga omandatud teadmistest on rohkem kahju kui kasu.

Business is not like sports. When we show up, we can never be sure the rules will be the same. In fact, we can’t even be sure we won’t be asked to play a whole different game. When that happens, all our training and optimization does no good.

Ratsionaalsuse segamine irratsionaalsusega

Seth Godin kirjutab, kuidas me kõik oleme teatavas mõttes amatöörteadlased ning usume enda võimesse langetada põhjendatud ning ratsionaalseid otsuseid. Aga infomürast saastatud arvamused kipuvad aina komplekssemaks muutuvas maailmas üha vähem paika pidama. Ja probleemid ei tulene mitte sellest, et inimesed on irratsionaalsed, vaid pigem sellest, et me siiralt usume oma üliratsionaalsuse kõikvõimsusesse ning oleme õppinud oma irratsionaalset käitumist põhjendama teaduslikku ratsionaalsusega.

The problem with being an amateur scientist is precisely the reason that marketers relish the opportunity to sell to us, the amateurs: we make stupid decisions, easily manipulated by those who might choose to do the manipulation (on their behalf or on ours).

The news here is not that people are irrational, giving too much credence to the dramatic and the local and the short-term (that’s not news), but that people have added a veneer of scientific rationality to their irrational decisions.

Efektiivsus efektiivsuse pärast on mõttetu

Modern times Näib, et efektiivsuse otsingutest kõiges ja kõikjal on kujunenud omamoodi rahvuslik spordiala. Märksõnade efektiivsus ja tõhusus all on peetud kümneid, kui mitte sadu konverentsikõnesid ning pole kahtlust, et neil ei ole niipea lõppu näha.

Efektiivsus on mõiste, mille vajalikkuse kahtluse alla seadmine asjalike inimeste seltskonnas ei ole pehmelt öeldes viisakas. Kaheldes efektiivsuse pideva tagaajamise vajalikkuses, riskib kahtleja ohuga näida tagurlik ja üleüldise progressi vastane. Ja kedagi ei häiri, et efektiivsuse pooldamise põhiargumendiks on väikeste variatsioonidega “efektiivsus on hea, sest ta on hea”.

Efektiivsuse fännidelt tahaks aga küsida, kas nad tunnevad kedagi, kes läheb hommikul tööle mõttega, kuidas päeva jooksul võimalikult palju efektiivsust tõsta? Kas teate kedagi, kes vaatab oma elutööle tagasi ja mõtleb rahulolevalt oma efektiivselt elatud elu peale? Kas majanduslik efektiivsus on asi, mille nimel tasub elada või on see järjekordne tühitermin, mille abil saab ennast upitada “asjalike ekspertide” ridadesse?

Lõpetuseks tsitaat Peter Druckerilt:

There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.

Tootlikkus ja innovatsioon ei pruugi olla lahendused

John Hagel kirjeldab oma blogis kokkuvõtvalt neid järeldusi, mis koorusid välja Deloitti USA 14. tööstusharu trende kajastavast uuringust. Ja neid järeldusi tasub tõesti tähele panna:

  • tööjõu tootlikkuse kasv ei pruugi kajastuda kõrgemas kasumimarginaalis
  • tehnoloogiline innovatsioon ei ole imerelv
  • töötajate madal pühendumus mõjutab otseselt uute väärtuste loomist.

Advances in labor productivity fail to improve return on assets
There is no apparent correlation between improvements in labor productivity and improvements in return on assets across industries.  In fact some of the industries – especially technology and telecommunications – that experienced the most dramatic improvements in labor productivity also experienced the most significant decline in the return on assets. This suggests that, while improvements in labor productivity may be necessary to respond to competitive pressure, they are certainly not sufficient.  Most likely, many of the gains in labor productivity are being captured by more powerful customers and creative talent.

Innovation, at least as traditionally defined, does not appear to offer a solution
Perhaps one of the most innovative industries in the US – the technology industry – has also experienced one of the most significant declines in ROA since 1965.  This suggests that innovation defined as product or even process innovation is also not sufficient as a response to growing economic pressure.  With knowledge flows becoming more and more important as a source of value creation relative to knowledge stocks, we suggest that another form of innovation – institutional innovation – may be much more helpful in turning the performance trends around.  This kind of innovation focuses on redefining roles and relationships among institutions to generate and sustain richer knowledge flows across institutional boundaries, something most institutions find very challenging today.

Worker passion is at very low levels across all industries
At best, only about one in five workers are passionate about their work across all industries.  This is a serious concern given our findings that passionate workers tend to be much more effective at seeking out and participating in knowledge flows.  If participation in knowledge flows is key to creating new economic value, most firms are severely disadvantaged by the low level of worker passion among their employees. This is certainly one factor explaining our finding that firms are currently participating in a very small fraction of the knowledge flows available to them.

Ideaalid on uus ärimudel

Umair Haque Üks kõige huvitavamaid ja vist ka provokatiivsemaid ärimõtlejaid praegusel hetkel on Umair Haque. Teda kohe üldse ei rahulda rahakesksed vaated ärile nagu need liigagi levinud on. Traditsioonilise raha kokkuajamise asemel ehitab ta oma lähenemise üles äri sotsiaalse poole ümber, kasutades terminit “konstruktiivne kapitalism”.

Constructive Capitalists are better businesses. They’ve learned how to create thick value: value that’s socially useful. They are doing things that matter to people, communities, and society.
So there’s a single, simple, fundamental question every decision-maker should be asking today. How useless is your business?

To answer it, you’ve got to stop thinking in yesterday’s terms. Forget the decades-long obsession with business models for a second.

Põhjuseks, miks kapitalism meile tuntud kujul on tupiktee, on selle poolt saadava kasu ülehindamine. Samal ajal sügavalt alahinnatakse selliseid kulusid nagu:

  1. Sotsiaalsed kulud
  2. Keskkonaga seotud kulud
  3. Inimestega seotud kulud
  4. Ebaõiglusest tulenevad kulud

Võib ka öelda, et me oleme tegelenud ja tegeleme oluliste kulude lükkamisega tulevikku. Aga mitte kõik ei ole enam nõus ignoreerima rahakeskse kapitalismi kõverpooli. Umairi mõtted videokujul lühemalt Youtube’is allpool ja pikemate videotena siin. Väga mõtlemapanev kraam.

Umairi arvates oleme jõudnud aega, kus ettevõtteid ei arendata enam lähtudes strateegiast, vaid ettevõtete arendamist juhivad ideaalid.

Umair Haque’i blogi HarvardBusiness.org juures leiab siit.

Nagu arvata võib, ei nõustu mitte kõik Umairi mõtetega. Näide kommentaariumist:

Umair, your lack of research and default to pure rhetoric has been a constant disappointment.

Tuleb nõustuda, et Umairi arvamused on teatavas mõttes idealistlikud. Kuid ilmselt ongi parem olla kasvõi naiivselt idealistlik, kui trampida järjekindlalt edasi sissetallatud radu pidi, mis viivad meid ringiga tagasi jälle samasse kohta, kust kord tulema hakkasime.

Ennustus: sotsiaaltehnoloogiad aastal 2016

Ross Dawson’i ennustus aastaks 2016:

  • Laialdaselt kantakse videoprille, et vaadata uut sorti televisiooni, uudiseid ja muud huvitavat, mis maailmas toimub.
  • ‘Lifestreaming’ ehk igapäevaelu salvestamine ja jagamine võrgustikes on muutunud tavapäraseks.
  • Kõnekeskustes suhtleme arvutite, mitte inimestega.
  • Avalik ja mõõdetav isiklik reptatsioon mõjutab paljusid meie otsuseid.
  • Üle 40% täiskasvanutest pole mitte firma palgal, vaid pakuvad oma teenuseid kõikvõimalikele organisatsioonidele iseseisvalt.
  • Arvuteid saab juhtida mõttejõul, kuigi vastav tehnoloogia on veel primitiivne.

Juhtimises on üks dimensioon puudu

Suur osa juhtimisest tegeleb peasjalikult sellega, et mõõta kõike, mida mõõta annab ning sellest lähtuvalt muuta tegevused võimalikult efektiivseks. Järgnevalt üks hea tsitaat, mis viitab asjaolule, et kolmedimensioonilisest mõtlemisest ei pruugi juhtimise juures piisata.

Design thinkers are like quantum physicists, able to consider a world in which anything — like traveling at the speed of light — is theoretically possible. But a majority of people, including the Six Sigma advocates in most corporations, think more like Newtonian physicists — focused on measurement along three well-defined dimensions.

Allikas: NYT