Alan Webber avab oma blogis põhjusi, miks korporatiiv-Ameerika peaks olema murelik. Õigupoolest väga-väga murelik. Ja asi selles, et noored inimesed soovivad aina vähem olla kuulekad mutrikesed, kelle ainus eesmärk on karjääriredelil ülespoole rühkida.

Postituses toodud näide räägib noorest, 24-aastasest andekast naisterahvast, kes kõigest peale 9-kuust töötamist on otsustanud oma senisest töökohast lahkuda, kuna sai parema pakkumise. Selleks paremaks pakkumiseks on alustav firma. Aga mida paremat on pakkuda alles alustaval firmal võrreldes turul kenasti sisseseadnud traditsioonilise firmaga? Selgub, et uues kohas on kõike seda, mida “traditsioonilistes töökohtades” napib: rohkem energiat ja kirglikku töössesuhtumist, rohkem vastutust, parem meeskonnatöö ja mis peamine – parem õpikeskkond. Ehk lahkumise põhjus pole rahas, vaid traditsiooniliste töökohtade võimetus pakkuda inspireerivat arengukeskkonda.

Essentially I was doing all the work and passing it off to my boss. I didn’t get the credit for the work. I didn’t get recognition for the work. I didn’t grow by doing the work. All I did was make my boss look good. The idea was, if I stayed at it long enough, one day I’d have someone working for me who’d do my work.

Järgnev tsitaat võib kõlada juba kulununa, aga väljendab sellegipoolest hästi neid ootusi, mida tänasel päeval töökohale seatakse: töö peab pakkuma võimalust koos panustada ja ära kasutada igaühe tugevaid külgi. Ja selle juures on kõikvõimalikud hierarhiad nii eilne päev.

My young friend doesn’t want that version of a work-life. She wants a collaborative environment. A place where people bring their skills together and share what they know and what they do well. She wants a boss who is in the game, not on a higher rung on the ladder.

Praegu tööle asuva põlvkonna, ehk Generation Y nagu neid USA-s kutsutakse, eripärad pole midagi uut. Pigem on küsimus selles, et traditsiooniline töökorraldus võimaldab vähe kõike seda, mis teeb töö mõnusaks ja ettevõtte konkurentsivõimeliseks: mängulisust, katsetamist, koos õppimist ja arenemist. Selle asemel kulutatakse tohutult inimtunde, et kirjutada ametijuhendeid, kõikvõimalikke kordasid ja eeskirju.

Jah, traditsioonilisele ettevõtte DNA-sse on sisse kirjutatud soov vältida igasugusi ootamatusi ja suurendada ettearvatavust. Kahjuks on see igav ettearvatavus just, see, mis tapab initsiatiivi ja mõjub laastavalt arengule. Nagu öeldakse, igasugune areng on oma olemuselt hälve. Maailm on ammu väljunud suhtelise stabiilsuse etapist ja traditsiooniline juhtimine on korduvalt tõestanud oma võimetust sellega kohaneda.

Traditsioonilise juhtimisega firmad mängivad ennast ise auti. Inimesi lihtsalt ei huvita töötamine igavas firmas. Pole imestada, et esimesena lahkuvad kõige andekamad. Jäävad need, kelle ajud on juba siledaks triigitud või kes mängivad pühendumise ja meeskonnatöö mänge lihtsalt kaasa.