Rubriik: Võrgustikud

Miks armutakse naabrinaisesse ehk läheduse efekti fenomen

Trepikoda

Eelmise sajandi 1940. aastate lõpus hakkas sotsiaalpsühholooge Leon Festingeri, Stanley Schacterit ja Kurt Backi huvitama küsimus, kuidas tekivad sõprussuhted. Westgate’i uuringuna tuntuks saanud töös intervjueerisid nad Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) linnakus asuvas Westgate Westi majas noori abielupaare mõni kuu pärast sissekolimist. Eesmärgiks oli teada saada, mis sõprussidemed neil selle aja jooksul tekkisid.

Tulemused olid rabavad selles mõttes, et kummutasid laialt levinud arusaama, mille kohaselt tekivad sõprussuhted eelkõige nende inimeste vahel, kellel on sarnased arusaamad, tõekspidamised ja väärtused. Intervjuude käigus, kus paluti nimetada kolm kõige lähedasemat sõpra, selgus, et nendeks osutusid need, kellega puututi kõige rohkem kokku.

42% vastanutest nimetas oma lähedasemate sõpradena otseseid naabreid. Näiteks korteri nr 7 elanikud nimetasid suure tõenäosusega parimate sõpradena korteris 6 ja 8 elavaid inimesi. Kuid leidus veel üks huvitav nuüanss. Kõige rohkem mainiti lähedasemate sõpradena hoopis neid, kelle korter juhtus olema trepi lähedal ehk kellel tekkis paratamatult kõige rohkem kokkupuudet kõigiga, kel oli vaja mööda treppi teisele korrusele minna. Loogilise kontrastina kogusid kõige vähem sõpru nende korterite asukad, kes elasid teiste liikumisteedest kaugemal ning kel tekkis juhuslikku suhtlemist teistega vähem.

[pullquote]Meil on kalduvus sõlmida lähedasi sõprussidemeid või romantilisi suhteid nendega, kellega me kõige rohkem kokku puutume.[/pullquote]Kokkuvõtet Westgate’i uuringust tuntakse läheduse efektina, mis ütleb, et meil on kalduvus sõlmida lähedasi sõprussidemeid või romantilisi suhteid nendega, kellega me kõige rohkem kokku puutume. Festinger ja tema kolleegid järeldasid, et lihtsad arhitektuurilised detailid, nagu trepi asukoht, avaldavad suurt mõju sellele, kellega me suhtleme ja sõbruneme.

Uuringu järeldustel on kanda oluline sõnum kõigile neile, kes vastutavad töökeskkonna kujundamise eest. See tähendab, et parem firmasisene koostöö ja omavaheline ideede vahetus sõltub suurel määral sellest, kui teadlikult luuakse selliseid kontoreid, kus inimestel tekib paratamatult võimalikult palju omavahelist suhtlemist. Igaks juhuks mainin, et see pole ülemlaul avatud kontorile, mille kohta peaks tänaseks selge olema, et see ikkagi ei soosi info ja ideede paremat levikut, vaid vähendab inimeste rahulolu oma töökoha ning tööga.

[pullquote]Looge rohkem ühiskasutusega alasid, kui otseselt vajalik.[/pullquote]Pigem on küsimus selles, kuidas kasutada ära nii arhitektuurilisi kui muid lahendusi selleks, et inimeste vahel tekiks suurema tõenäosusega kontakt, mis võib areneda planeerimata koostööks. Näiteks soovitatakse luua rohkem ühiskasutusega alasid (köögid, kohvikud, lugemis- ja arutamisalad jne), kui otseselt vajalik. Kui luua mõtlemiseks mõeldud nurgakesi, siis võib mõtlemine teiste nähes tekitada kolleegidel kaasamõtlemise soovi. Ja veel, kohvi ja puuviljade pealt ei ole kasulik kokku hoida – see on otsene kokkuhoid info ja ideede vahetuse arvelt.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2016. aasta juuninumbris.

Foto: Kultuurimälestiste riiklik register. Elamu Kungla 22, 1932. a.

Margaret Wheatley on Information

Why is there such an epidemic of “poor communications” within organizations? In every one I’ve worked in, employees have ranked it right at the top of major issues.

Asking them [employees] to identify smaller, more specific problems was pushing them in exactly the wrong direction, because the real problems were big—bigger than anything I imagined. What we were all suffering from, then and now, is a fundamental misperception of information: what it is, how it works, and what we might expect from it.

I believe it is information theory that has gotten us into trouble. We don’t understand information at all.

What’s curious about our misperceptions of information is that we all started out on a much higher plane of awareness. Remember playing “telephone” and being delighted and amazed at how the message got distorted with only a few layers? At a young age, we knew information for its dynamic qualities, for its constantly changing aliveness. But when we entered organizational life, we left that perspective behind. We expected information to be controllable, stable, and useful for our purposes. We expected to be able to manage it.

In the universe new science is exploring, information is a very different “thing.” It is not the limited, quantifiable, put-it-in-a-memo-and-send-it-out commodity with which we have become so frustrated. In new theories of evolution and order, information is a dynamic element, taking center stage. It is information that gives order, that prompts growth, that defines what is alive. It is the underlying structure and the dynamic process that ensure life.

We haven’t noticed information as structure because all around us are physical forms that we can see and touch and that beguile us into confusing the system’s structure with its physical manifestation. Yet the real system, that which endures and evolves, is energy. Matter flows through it, assuming different forms as required. When the information changes (as when disturbances increase), a new structure materializes.

In a constantly evolving, dynamic universe, information is the fundamental ingredient, the key source of structuration—the process of creating structure. Something we cannot see, touch, or get our hands around is out there, organizing life. Information is managing us.

Margaret Wheatley. Leadership and the New Science: Learning about Organization from an Orderly Universe.

Déjà vu

Koosolek on alanud. Arutlusalused teemad on enamikule kohalolijatest tuttavad. Pigem isegi liiga tuttavad. Enamik laua taha kogunenuid on samas kohas töötanud juba aastaid ning mäletavad, et hetkel käsitluse all olevat üksuste omavahelise koostöö parandamise võimaluste probleemipundart arutati üsna samamoodi juba seitse aastat tagasi. Sama teema oli päevakorras viis aastat tagasi. Nagu ka kolm ja kaks aastat tagasi. Nagu aasta tagasi. Nüüd siis jälle.

Sellegipoolest arutavad kõik hoogsalt kaasa. Ja lahendusi – neid tuleb. Rohkem ühisüritusi, senisest laiema ringi teavitamine, meililistid, siseveeb, juhtidele personaalne ülesanne kommunikatsiooni parandada, teatav kohustuste ümberjagamine pole kaugeltki täielik nimekiri ideedest, mida välja pakutakse. Ideedepuudust pole, sest eelmiste samalaadsete arutelude tulemused on ju veel üsna hästi meeles. Seda, et alati on kõik plaanid igapäevategevuste laviini all kuhugi sumbunud, ei hakata välja ütlema. Pole vaja. Kui juht arvab, et on vaja arutada, eks arutame siis. Kes see ikka tahab vastutöötaja olla.

[pullquote]On kahte sorti tegevusi: ühed täidavad kalendri, teised loovad muutusi.[/pullquote]Kohalviibijad toetavad üksteist sõbralikult, teades juba ette, kuidas järgmistel koosolekutel hakkavad riburada pidi jutuks tulema küsimused, kuidas vähendada dubleerimist ning parandada info liikumist. Suure tõenäosusega hakatakse varsti ka senist struktuuri ümber vaatama. Senine ongi juba pea kaks aastat püsinud. Uued koosolekud, vastutajad, tegevuskavad, töögrupid, ülesanded, töötajate informeerimine, edusammudest teavitamine.

Ainult et… ka seekord ei muutu midagi.

Salamisi teatakse, et ei saagi muutuda, sest kõik head lahendused on head ja töökorras peamiselt paberi peal. Pea igaühel on oma arvamus, miks reaalelus ei tööta asjad samahästi kui paberil. Kolmel korral on appi kutsutud juhtimiskonsultandid – mille tulemusena on juhtidel nüüd kolmed uued PowerPointid, kuid tulemust… ah, mis me sellest ikka…

Aga see ei sega. Järjekindlalt asutakse ikka ja jälle samade probleemide kallale, korrates ühte ja sama asja, ootuses ja lootuses saada erinevaid tulemusi (muide, Einsteinil oli sellise tegevuse kohta selge arvamus).

Tegelikult polegi ime vast see, et midagi ei muutu, vaid pigem oleks ime, kui midagi muutuks. Lähtudes tailorlikest tööjaotusprintsiipidest, on eelkirjeldatud olukord pea paratamatu igas suuremas organisatsioonis. Meie traditsioon tööd organiseerida suhteliselt kindlapiiriliste struktuuriüksuste kaudu surub organisatsiooni vägisi toksilisi tagajärgi põhjustavatesse raamidesse.

[pullquote]Organisatsioonid on oma põhiolemuselt võrgustikud.[/pullquote] Organisatsioonid pole oma põhiolemuselt mitte hiearhilise ülesehitusega kastikesed, vaid pigem võrgustikud ja seejuures pidevas muutumises olevad võrgustikud. Vastavalt sellele, kuidas muutuvad ülesanded ja eesmärgid, kohandub ka võrgustik, selle ülesehitus ja omavaheline suhestumine.

Aga kuidas me igapäevaselt töötamegi? Me oleme harjunud tegutsema “kastikestepõhiselt”, kus igaühel peab olema kirjalik ametijuhend, piiritletud tööülesanded, selge alluvusvahekord ja volituste piirid. Struktuurseid kastikesi on kahtlemata palju lihtsam joonistada, kui hallata võrgustikku. Kastikestes on ju selgus – mis sest, et näiline! – võrgustik seevastu näib esmapilgul üsna haldamatu segadusena. Vältides võrgustikupõhist lähenemist, jääme aga déjà vu-ga kohtuma veel kaua-kaua.


Täiendus:
Leidsin eelnevale jutule ka hea visuaalse illustratsiooni (allikas siin):

Kuidas ühendada maailm?

Digitaalse infrastruktuuri areng on loonud ja loob täiesti uutmoodi ärivõimalusi. Aga see loob täiesti uusi võimalusi ka mitteäriliseks koostööks, sõltumata sellest, mis planeedi nurgas parasjagu asud. Internetis peituvat potentsiaali illustreerib vahest kõige paremini virtuaalne koor rohkem kui 2000 lauljaga, mida helilooja Eric Whitacre demonstreeris ülivõimsalt oma TED-il peetud ettekandes. TED-ide parim ettekanne?

http://video.ted.com/assets/player/swf/EmbedPlayer.swf

And I had the same reaction you did. I actually was moved to tears when I first saw it. I just couldn’t believe the poetry of all of it – these souls all on their own desert island, sending electronic messages in bottles to each other. And the video went viral.

Võrgustumise loogika Demoselt

Demos

Londonis baseeruva mõttekoja Demos lehelt võib leida hulgaliselt väärt materjali allalaadimiseks. Ja seda täiesti tasuta (UK CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs litsents).

Muuhulgas võib sealt leida ka võrgustumise loogikat käsitleva esseedekogumiku Network logic: who governs in an interconnected world? Looking at the impacts of networks.

They are all around us. We rely on them. We are threatened by
them. We are part of them. Networks shape our world, but they can
be confusing: no obvious leader or centre, no familiar structure and
no easy diagram to describe them. Networks self-organise, morphing
and changing as they react to interference or breakdown.
Networks are the language of our times, but our institutions are
not programmed to understand them.