Rubriik: Video

Suurepärase tulemuse saavutamine ilma juhita

Enamikes orkestrites dirigent mitte ainult ei otsusta, millist muusikat mängitakse, vaid ka kuidas seda mängitakse. Dirigent kontrollib igat muusikut eraldi. Muusikute enda arvamustele ja soovitustele pole palju ruumi jäetud, nende nõu küsitakse harva ja veelgi harvem võetakse seda kuulda. Sarnaselt töötajatele, kes on sattunud autokraatse juhi alluvusse, oodatakse ka orkestrantidelt kõikide dirigendi suuniste vastuvaidlematut täitmist. Vastasel korral ootavad muusikut kolleegide alandused või isegi kohene vallandamine.

Eeltoodud suhtumise tulemusena on orkestrandid kurikuulsalt rahulolematu seltskond. Harvard Business Schooli professori J. Richard Hackmani uuringute põhjal on orkestrantide rahulolu oma tööga isegi viletsam kui vangivalvuritel. Kui muusikutelt küsiti nende rahulolu karjäärivõimalustega, olid rahulolu veelgi väiksem. Kuigi hea orkestri suurepärane esitus võib olla kuulajatele erakordne elamus, ei pruugi selle saavutamise viisid elamuse pakkujatele endile kaugeltki sama positiivseid emotsioone pakkuda.

Traditsioonilise dirigendi poolt juhitava orkestri asemel on maailma üks parimaid orkestreid, Orpheus välja töötanud unikaalse koostööl põhineva juhtimise, kus iga orkestri liige astub vajadusel liidrirolli – juhtides mõnda orkestri paljudest formaalsetest ja mitteformaalsetest rühmadest, olla kontsertmeister või juhatada peaproovi. Selline süsteem on äärmiselt paindlik – muusikud võivad vabalt liikuda juhipositsioonile või sealt ära ning võimaldades kiiresti kohaneda grupi vajadustest lähtuvalt. Orkestrandid ise arvavad, et selline vaba juhirolli vahetus meeskonna sees õhutab kõiki andma oma parimat.

Orpheus on asutati 1972 tšellist Julian Fiferi ja väikese grupi muusikute poolt. Et orkester võib edukas olla ilma traditsioonilisi juhtimismeetodeid kasutamata, tõestab orkestri pikk tegutsemisiga ja rohkesti esinemisi maailma kuulsaimates kontsertsaalides. Allolevas videos seletavad Orpheuse liikmed oma tegutsemispõhimõtteid.

Link videole.

Orpheuse tegutsemisprintsiibid on iseenesest üsna lihtsad:

  1. Anna otsustusõigus neile, kes tegelikku tööd teevad.
  2. Julgusta inimesi võtma vastutust tehtava kvaliteedi üle.
  3. Selgus rollijaotuses.
  4. Soodusta horisontaalset meeskonnatööd.
  5. Jaga ja roteeri juhirolli.
  6. Õpi kuulama ja õpi rääkima.
  7. Otsi konsensust (ja loo süsteeme, mis soodustavad konsensust).
  8. Pühendu oma missioonile.

Mis põhjusel ei võiks need printsiibid töötada iga meeskonna, iga organisatsiooni puhul?

____
Vaata lisaks: Kuidas juhtida mitte juhtides?

Kuidas ühendada maailm?

Digitaalse infrastruktuuri areng on loonud ja loob täiesti uutmoodi ärivõimalusi. Aga see loob täiesti uusi võimalusi ka mitteäriliseks koostööks, sõltumata sellest, mis planeedi nurgas parasjagu asud. Internetis peituvat potentsiaali illustreerib vahest kõige paremini virtuaalne koor rohkem kui 2000 lauljaga, mida helilooja Eric Whitacre demonstreeris ülivõimsalt oma TED-il peetud ettekandes. TED-ide parim ettekanne?

http://video.ted.com/assets/player/swf/EmbedPlayer.swf

And I had the same reaction you did. I actually was moved to tears when I first saw it. I just couldn’t believe the poetry of all of it – these souls all on their own desert island, sending electronic messages in bottles to each other. And the video went viral.

Kas oleme valmis 21. sajandiks?

Kui meil oleks valida, missuguse stsenaariumi järgi võiks kulgeda meie elu 21.sajandil, siis mida me valiks?
1. stsenaarium: ühiskond, mida suunab eliit, elu majanduslikus orjuses demokraatia fassaadi all.
2. stsenaarium: täielik tarbijaühiskond kombineerituna kooseluga võrgus.
3. stsenaarium: osalusriik, kus kõikide inimeste arvamusel on kaal, senisest rohelisem keskkond.
4. stsenaarium: jätkusuutlik ja ökoloogiliselt tasakaalus ühiskond.

Are You Ready for the 21st Century ? from Michel Cartier on Vimeo.

Loomulikult ei saa ükski neist stsenaariumidest esineda nii puhtal kujul nagu selles klipis. Kindlasti on ka muid stsenaariume. Aga saabuvatele valimistele mõeldes võiks ju küsida, kas meie erakondadel on kuskil olemas samasugune nägemus ja omad stsenaariumid? Natuke kõrgemal tasandil kui ühe või teise maksu alandamine või tõstmine.

Miks töö juures töö tehtud ei saa?

Jason Fried räägib TED-il, miks keskmine kontor pole töö tegemiseks kaugeltki parim koht, miks meie tööpäev pole enam päev täis tööd, vaid pigem seeria töötamist täis hetki ja miks suur osa tulemuslikust tööst saab ära tehtud väljaspool traditsioonilist tööaega.

http://video.ted.com/assets/player/swf/EmbedPlayer.swf

Jason Fried identifitseerib kaks peamist asja, mis tööd segavad – nendeks on juhid ja koosolekud.

The real problems are what I like to call the M&M’s, the managers and the meetings. Those are the real problems in the modern office today. And this is why things don’t get done at work, it’s because of the M&M’s. Now what’s interesting is, if you listen to all the places that people talk about doing work — like at home, or in a car, or on a plane, or late at night, or early in the morning — you don’t find managers and meetings; you find a lot of other distractions, but you don’t find managers and meetings. So these are the things that you don’t find elsewhere, but you do find at the office. And managers are basically people whose job it is to interrupt people. That’s pretty much what managers are for, they’re for interrupting people.

Friedi soovitustega (pool päeva mitte rääkida, näost näkku suhtlemise asemel rohkem e-suhtlust ja lõpetada iga-esmaspäevased koosolekud) ei tahaks täiel määral nõustuda (vähemalt teise punkti osas), aga siit on hea edasi mõelda.

Tasub 15:21 selle video vaatamiseks võtta.

Midagi ilusat

J.S. Bachi koraal “Ärgake, nii vahid hüüdvad” (Wachet auf, ruft uns die Stimme!) Royal Philharmonic Orchestra esituses Royal Albert Hallis 14. augustil 2010.

Võrdluseks võib sama asja natuke teistmoodi kuulata Norra soprani Sissel Kyrkjebø esituses.

Kuidas juhtida mitte juhtides?

Peter Drucker avaldas kunagi arvamust, et suurem osa sellest, mida me peame juhtimiseks, seisneb tegelikult inimeste takistamisel oma tööga hakkamasaamisel. Teisisõnu: vähem juhtimist on tihti rohkem. Võib-olla üks parimaid visuaalseid illustratsioone sellele on Leonard Bernsteini juhatatud Haydni 88. sümfoonia.

Pikema ja vahest ilmekamagi versiooni samast klipist leiab siin. Ja kui sellest küllalt ei saanud, tasuks kuulata, kuidas Bernstein seletab lahti Beethoveni muusikat: Viini Sümfoonikud ja Ood rõõmule.

Raamatute tulevik

Innovatsioonile ja disainile pühendunud firma IDEO (ingliskeelne hääldus “eye-dee-oh”) on oma kodulehele riputanud video, kus käiakse välja kolm võimalikku kontseptsiooni, kuidas tuleviku e-raamat võiks välja näha. Neile on ka nimed antud – Nelson, Coupland ja Alice.

The Future of the Book from IDEO on Vimeo.

Põnev vaatamine, kahtlemata! Aga midagi jäi kogu selle asja juures nagu häirima. Mis täpselt, esimese hooga välja ei mõelnudki. Vimeo kommentaaride põhjal (tasub lugemist!) hakkas selgemaks saama, et vaatamata kõikvõimalikele lisavõimalustele on ikkagi üllatavalt palju inimesi, kes tilu-lilu ja karjasoovituste asemel tahavad lugemisvara ise valida ja kes raamatu sotsiaalvõrgustikega seotuse asemel eelistavad üle kõige võimalust raamatut lugeda rahus ja vaikuses, ilma igasuguste segajateta. Tsitaat ühest kommentaarist:

Great, I was wondering when I would be able to be more distracted when I read. And have meaningless infografics and utopian social network interactions, all while preserving a chromeless and illogical interface! You guys are truly ahead of your time.

Aga uurimistöö jaoks võib kontseptsioon Nelson isegi täitsa asjalik olla – kui internetimüra on võimalik kuidagi talutavuse piiril hoida.