Aja jooksul on mul avanenud võimalus külastada erinevaid tootmisettevõtteid nii kodu- kui välismaal. Enamasti on sellised külastused ühel ja samal teemal – kuidas on teil lood tootmise korraldamise ja tootlikkusega? Loomulikult on olukord kõikjal natuke erinev, nagu ka ettevõtted on erinevad. Aga ajapikku on hakanud aina sügavamaid juuri ajama järgmine hüpotees:

Tootmisettevõtte tootlikkuse auditit on võimalik läbi viia ka ilma tootlikkusala spetsialiste kaasamata ja nii umbes kümne-viieteistkümne minutiga. Kõik, mis selleks vaja teha on, on jalutada tootmisettevõtte tippjuhiga mööda tootmist ning jälgida juhi ja töötajate omavahelist kommunikatsiooni.

Rääkides kommunikatsioonist, siis see tähendab siinkohal lisaks verbaalsele suhtlemisele ka kõikvõimalikke mitteverbaalseid signaale nagu näoilmed, käitumine, kehakeel, tegevus jmt. Teisisõnu – missugune keemia valitseb juhi ja töötajate vahel.

Nagu pole olemas kahte täpselt sarnast ettevõtet, pole ka kahte täpselt sarnast suhtlemismalli. Sellele vaatmata tundub, et juhi ja töötajate vahelise sõnalise või sõnatu suhtluse kaudu saab teha ootamatult kõnekaid üldistusi. Nii olen tähele pannud, et parimates ettevõtetes on tippjuhi saabumine tootmistsehhi töötajate jaoks selgelt positiivse iseloomuga sündmus. Keegi ei tunneta, et nüüd tullakse jälle meid kontrollima. Pigem kasutatakse võimalust üksteist vastastikku tervitada ja mõnuga nalja visata. Nagu iseenesest tekib õhku positiivne aura.

Ja on ka teistsuguseid näiteid. Juhi saabudes töötatakse pead pööramata edasi. Millegi arutamiseks kogunenud inimesed lähevad laiali või muutub rääkijate näoilme ja hääletoon. Kõigil hakkab korraga kuhugi kiire. Tavaliselt võib juhi suust kuulda ühte või teist sorti vabandust millegi kohta, mis on teada peamiselt juhile endale.

Ja loomulikult on ettevõtteid, mis jäävad kuhugi kahe eeltoodud näite vahele. Ometi näitab põhjalikum tutvumine tootmisega, et põgus pilk juhi ja töötajate vahelisele suhtlusele võib olla ettevõtte seisundi kohta vägagi kõnekas. Kuidas juht enda ja töötajate vahelist suhtlust tunnetab, määrab üldjoontes ära üldise tööõhkkonna ja töötajate soovi panustada. Testisin eelkirjeldatud hüpoteesi 17. aastat Soomes Martela Nummela tehases töötanud ja seda praegu juhtiva Jori Silferbergi peal. Küsimusele, kas selline kiire audit võiks olla vettpidav, vastas Jori kõhklematult: “Täiesti nõus!”. Ju siis siin mingi tõetera leidub!

Nõukogude ajal öeldi: pole inimest, pole probleemi! Gallupi poolt läbiviidud uuring viitab, et inimeste puudumisele saab anda selge rahalise mõõtme. Gallup uuris töötajate rahulolu Saksamaal ja leidis, et Euroopa ühe kõige tugevama majanduse taga polegi pilt just kõige kaunim. Selgub, et kõigest 13% Saksamaa töötajatest teeb oma tööd pühendumusega.

High among the potential problems facing Germany is lack of engagement in its workforce. Recent Gallup data find that just 13% of Germany’s employees are engaged in their jobs. Meanwhile, two-thirds of the country’s workers are not engaged, and one-fifth of the working population is actively disengaged.

Gallup on välja arvutanud ka töötajate rahulolematuse maksumuse – see peaks Saksa majandusele kokku olema kaugelt üle saja miljardi euro aastas. Seejuures on arvesse võetud vaid töölt puudumisega seotud kulusid – see on kõigest rahulolematuse jäämäe tipp, kuid seda saab suhteliselt lihtsalt rahalisse vääringusse panna. Kui hakata arvestama ka seda, mida tähendavad ettevõtetele töötajate rahulolematuse kaudsed kulud, siis oleks pilt ilmselt väga palju hullem.

Gallup estimates that actively disengaged employees cost the German economy between 121.8 billion and 133.6 billion euros per year in lost productivity. The absenteeism rate among actively disengaged German employees is 28% greater than among engaged workers. The accumulated impact of this absenteeism can be overwhelming, considering that each day an employee is away from work in Germany costs companies an average of € 247.20 per worker.

Gallupi uuringu tulemustes pole erilist üllatust. Enamik analoogseid uuringuid on jõudnud umbes samadele järeldustele – heal juhul töötab umbes viiendik töötajatest pühendunult, viiendik on täiesti rahulolematu ja suurem osa ehk kolm viiendikku käivad tööl ilma erilise entusiasmita. Mida ütlevad need numbrid meie organisatsioonide juhtimise kohta? Kui see ei tähenda seda, et traditsiooniline juhtimine ei tööta ega hakkagi kunagi paremini töötama, siis mida see veel võiks tähendada?