Rubriik: Tähendus

Loova juhi needus

Teie firmas on käimas juhivalik, kus sõelale on jäänud kaks kandidaati. Mõlemal on ette näidata korralik CV, kuid mõlemad kandidaadid on veidi erinevad. Kui ühe suust pudeneb küllaga uusi julgeid ideid, eelistab teine vaadata asju pigem traditsioonilises, isegi veidi igavavõitu võtmes. Küsimus: “Kumb kandidaat saab töö?”.

Kui arvate, et tööle võetakse see, kes näitas üles rohkem loovust, siis eksite. Enamikel juhtudel eelistatakse seda kandidaati, kes loovusega silma ei paistnud. Selline tulemus võib üllatada (või mitte, kui oled midagi sarnast ise kogenud), kuid paneb siiski küsima, et mis võiks olla põhjus, et enamasti langeb valik vähem loovust näidanud konformse juhikandidaadi kasuks?

Valik peaks ju olema täpselt vastupidine – on leitud, et loovamad juhid on paremini võimelised organisatsioonis esile kutsuma positiivseid muutusi. Kuid mitmed uuringud on näidanud ka seda, et kui ollakse otsustamas kellegi sobivuse üle juhirolli, käivitub ajus täiesti alateadlikult protsess, mis suunab valiku vähemloova juhi kasuks. Lihtsamalt öeldes on asi selles, et meie teadvustamata käsitlus loovast inimesest on täielik vastand sellele, kuidas meie taju tunnetab hea juhtimisvõimekusega efektiivset juhti.

[pullquote]Juhti nähakse alateadlikult korra loojana, mitte loomingulise katsetajana.[/pullquote]Kui räägime loovusest, siis kaldub mõte pigem kunsti, muusika või kirjanduse peale. Loovusega käib paratamatult kaasas katsetamisvajadus, mittekonformsed mõtted, ootamatud lähenemised ja segadus. Ühesõnaga, aju saadab signaali, et selline inimene juhipositsioonil on ettevõttele riskantne valik. Juhilt oodatakse korra loomist ja pidevat õnnestumist, mitte segaduse tekitamist, mis uute ideede testimisega kaasas käib. Pealegi kipub loovus olema ebaefektiivne, rutiin aga turvaline ja efektiivne. Pole siis ime, et me kaldume nägema loovusega õnnistatud inimesi liidri rolli jaoks vähem sobivana.

Kas see kõik tähendab, et andekatel ja loomingulistel inimestel on tee juhirolli püsti? Mitte tingimata. Kui oled loominguline natuur ja näed ennast juhirollis, siis on sul endiselt võimalus exceli-tabeli meeste kõrval välja paista. Nimelt on leitud, et omades piisavalt karismaatilisust, tajutakse inimese juhivõimeid automaatselt kõrgemana (meenutame kasvõi ühte meie hulgast tänaseks lahkunud meest, kelle kaubamärgiks oli must pullover).

Nagu selliste asjade puhul ikka, ei saa siingi teha 100 %-lisi üldistusi. Leidub häid ja mittekarismaatilisi juhte, kes ikka ja jälle tulevad välja uute originaalsete mõtetega ning loovaid juhte, keda juhtimine kas eriti ei huvita või kes kannatavad nartsissismi all. Kuid juhtivale kohale kandideerides tasub läbi mõelda, kui palju oma loomingulistest huvidest CV-sse kirja panna või kui palju ebatraditsioonilisi ideid intervjuul välja käia tasub. Võib juhtuda, et potentsiaalset plussi tajutakse hoopiski nõrkusena. Ja ehk seletab see ka seda, miks näeme me juhtivatel positsioonidel rohkesti selliseid… veidi hallivõitu tüüpe.

Kolumn ilmus ajakirjas Director 2016. aasta mais

Inimeste hindamine on loterii

deming

A common fallacy is the supposition that it is possible to rate people; to put them in rank order or performance… The performance of anybody is the result of many forces – the person himself, the people that he works with, the job… his customer, his management…

These forces will produce unbelievably large differences between people. In fact, as we shall see, apparent differences between people arise almost entirely from action of the system that they work in, not from the people themselves. A man not promoted is unable to understand why his performance is lower than someone else’s. No wonder; his rating was the result of a lottery.

William Edwards Deming, Out of the Crisis (originally published in 1982)

On sel tähtsust, et sul on mõttetu töö?

Keenia. Nairobi. Aafrika suuruselt teine slumm Kibera. Istun kohaliku kogukonnaorganisatsiooni pisikeses poolpimedas kontoris. Nendestki loetud ruutmeetritest on suurem osa laudade ja toolide all, sest hommikuti toimuvad seal ka täiskasvanute täiendkoolitused. Neile, kel koolitee on õigel ajal mingil põhjusel poolikuks jäänud.

Vaatan slummiaktivistidele otsa, nagu ka nemad mulle ja räägime millestki. Mingil hetkel kaldub jutt selle peale, et miks ma üldse siin slummis rabelen. Selgitan, et puht statistilises mõttes ongi see teatav eksitus, sest Keenia keskmist eluiga arvestades peaks ma juba surnud olema. Muigame.

*

Mõne aja pärast sattusin internetis ajakirjast Strike! lugema antropoloogi, poliitaktivisti ja mitme raamatu autori (neist ilmselt tuntuim on “Võlg – esimesed 5000 aastat”) David Graeberi esseed “Mõttetute töökohtade fenomenist” (ingl. keeles On the Phenomenon of Bullshit Jobs). Tänaseks on viiteid sellele juba päris rohkesti näha olnud – sest tundub, et päris paljud vähegi nutikamad kontoritöötajad tunnevad end Graeberi kirjeldustes ära.

les-voyageurs

Graeber kirjeldab mõttetute töökohtade võidukäiku järgmiselt:

1930. aastal ennustas majandusteadlane John Maynard Keynes, et sajandi lõpuks on tehnika arenenud sellisele tasemele, mis võimaldab arenenud riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia piirduda 15-tunnise töönädalaga. Kõik märgid näitasid, et Keynesi ennustus on õiges suunas. Ja tõesti, puht tehnoloogiliselt olemegi me selleks üsnagi võimelised. Ometigi pole Keynesi ennustus täitunud.

Selle asemel on tehnoloogiat kasutatud selleks, et avastada viise, kuidas panna meid veelgi rohkem töötama. Et seda saavutada, on loodud suur hulk töökohti, mis oma sisult on ei midagi muud, kui mõttetud. Terved armeed inimesi, eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, saadavad kogu oma karjääri mööda, tehes töid, mille kohta nad südamepõhjas arvavad, et neid ei peaks üldse keegi tegema. Moraalne ja vaimne kahju, mis meile seeläbi tekitatakse, on meeletu. Meie kollektiivne hing tahaks kisendada. Kuid sellest hoolimata ei räägi sellest peaaegu mitte keegi.

Miks Keynesi utoopia – mida veel eelmise sajandi 60-ndatel nii õhinal oodati – mitte kunagi siiski ei saabunud? Paljud usuvad, et Keynes ei osanud ette ennustada konsumerismi sellist võidukäiku. Lühidalt, olles valiku ees vähema arvu töötundide või suurema tarbimise vahel, oleme me kollektiivselt otsustanud viimase kasuks. See võikski nii olla, kui igapäevane elu ei annaks kinnitust, kui vähesed loodud töökohad on tegelikult seotud kaupade teenuste tootmise ja müügiga.

Mida need uued töökohad endast siis kujutavad? Kui vaadata, kuidas viimase sajandi jooksul on tööhõive muutunud, siis näeme, et drastiliselt on vähenenud selliste töötajate arv, kes saavad palka kas koduteenijana või siis tööstus- ja põllumajandussektoris. Samal ajal on plahvatuslikult kasvanud kontoritöötajate, müügimeeste, teenindustöötajate ja professionaalseid teenuseid pakkuvate inimeste arv, moodustades tänaseks kokku kolm neljandikku kõikidest töökohtadest. Teisisõnu, nagu kunagi ennustati, on tootev töö suurel määral automatiseeritud ja seda ka sellistes riikides nagu Hiina ja India.

Kuid selle asemel, et automatiseerimine võimaldaks meil vähendada töötundide arvu ja tegeleda rohkem isiklike huvide, meelelahutuse ja kõikvõimalike ideedega, oleme me näinud, kuidas nagu pärmi peal kasvab igasugune kontoritöö tähtsus. Sellised sektorid nagu turundus (s.h. telefonimüük), finantsteenused, juriidika, personalijuhtimine ja avalike suhete juhtimine on plahavatuslikult kasvanud. Ja siin ei arvesta ma neid töökohti, mis eksisteerivad ainult tänu sellele, et kõik teised kulutavad nii palju aega juba nimetatud töid tehes. Võtame või koerajalutajad või ööpäevaringsed pizzapoisid.

Ma kutsun kõiki neid töid mõttetuteks töödeks (ingl. k. bullshit jobs).

[pullquote]Tundub, nagu eksisteeriks paljud töökohad ainult sellel eesmärgil, et hoida meid pidevalt töötamas.[/pullquote]Tundub, nagu oleks keegi need loonud ainult sellel eesmärgil, et hoida meid pidevalt töötamas. Ja just siin ongi peidus müstika. Kapitalismis on see täpselt vastupidiselt sellele, mis ei tohiks juhtuda. See oli mõistetav ebaefektiivsetes sotsialistlikes riikides nagu Nõukogude Liit, kus igaühele oli töökoht garanteeritud. Sel põhjusel oli nõukogudeaegses toidupoes ühe lihatüki müümiseks vaja kokku kolme müüjat. Kuid turumajanduses peaks konkurents analoogsed probleemid ära lahendama. Ka majandusteooria ütleb, et kasumit taotlevad firmad ei hoia palgal töötajaid, keda nad tegelikult ei vaja. Ja siiski, kuidagi see ikkagi juhtub.

les-voyageurs-bruno-catalano

Samal ajal, kui koondamised tabavad põhiliselt inimesi, kui tegelikult teevad, parandavad ja hooldavad asju, on päris keeruline seletada, miks läbi mingi imeliku alkeemia näib palgaliste paberiliigutajate klass aina kasvavat ja kasvavat. Paberi peal on nende tööaeg nädalas 40-50 tundi, kuid reaalselt töötavad nad tõesti 15 tundi, nagu Keynes ennustas, sest ülejäänud aeg kulub motivatsiooniseminaride organiseerimiseks või neil osalemiseks, oma Facebooki profiili uuendamiseks ja viimaste Hollywoodi kassahitide allalaadimiseks.

Kord, kui ma mõtisklesin selle üle, miks Briti akadeemilistes õppeasutustes toimub ilmselt lõputu administratiivülesannete kasv, jõudsin ma välja ühe võimaliku kirjelduseni põrgust. Põrgu võiks tähendada inimhulka, kes kulutavad oma aega, täites ülesandeid, mis neile ei meeldi ja milles nad ka eriti head pole. Näiteks on neid palgatud seetõttu, et nad on suurepärased ametnikud, kuid avastavad siis, et põhiliselt oodatakse neilt kalapraadimist. Kuigi seda tööd pole mitte kellegi eriti vaja, sest sellist kala, mida oleks vaja praadida, on suhteliselt vähe, haarab neid mingil hetkel kinnisideena pahameel mõttest, et mõned nende kolleegidest veedavad rohkem aega kabinettides ega jaga õiglast osa kalapraadimise kohustusest. Ei lähe kaua mööda, kui lõputud virnad halvastipraetud kalu täidavad kogu köögi, kuid selline kalapraadimine ongi ainus, mida kõik reaalselt teevad.

Ma usun, et eelnev oli meie olemasoleva majanduse moraalse dünaamika küllalt adekvaatne kirjeldus.

*

Ma saan aru, et kõik taolised argumendid kutsuvad esile kiired vastuväited stiilis, et kes sa selline üldse oled, et öelda, mis tööd on “vajalikud”? Ise oled sa antropoloogia professor, milleks meile seda tööd “vaja” on? Ja tõesti, ilmselt hindavad paljud tabloidilugejad antropoloogiaprofessori töökoha olemasolu kõige selgemaks sotsiaalse raiskamise näiteks. Ja neil on teatava nurga alt vaadates õigus. Objektiivset mõõdikut sotsiaalse väärtuse jaoks pole võimalik määrata.

Ei, ma ei soovi kedagi, kes usub, et tema töö on maailmale mõtestatud panusega, hakata ümber veenma stiilis, et ei, sinu töö on jama. Aga mida teha nendega, kes arvavad ka ise, et nende töö on mõttetu?

Mitte kaua ega tagasi sain ühendust kunagise koolivennaga, keda ma polnud näinud alates ajast, kui ta oli 12 aastane. Mind hämmastas, et viimasest kohtumisest möödunud aja jooksul oli ta kõigepealt olnud luuletaja ja pärast seda indierocki viljeleva bändi juhtfiguur. Ma olin kuulnud mitmeid tema laule raadiost, teadmata, et seda laulab keegi, keda ma tean.

les-voyageurs3

[pullquote]Mida teha inimestega, kes arvavad, et nende töö on täiesti mõttetu, ei tooda mitte mingit väärtust ümbritsevale maailmale ja ei tohiks üldse eksisteeridagi?[/pullquote]Polnud mingit kahtlust, et ta on uute mõtetega andekas tegelane, kelle ideed on pakkunud inspiratsiooni paljudele inimestele kõikjal maailmas. Aga peale paari ebaõnnestunud albumit lõpetas plaadifirma temaga lepingu ning äsja tütre isaks saanud võlgades mees andis alla. Nagu ta seda ise sõnastas: “Tegin sarnase valiku paljude teistega, kes pole veel leidnud oma sihti – läksin juurat õppima”. Nüüd on ta ühe New Yorgi suurfirma jurist, tunnistades, et tema töö on täiesti mõttetu, ei tooda mitte mingit väärtust ümbritsevale maailmale ja ei tohiks tema enda hinnangul üldse eksisteeridagi.

Me võime siinkohal esitada hulga küsimusi, alustades kasvõi sellest, mida räägib meie ühiskonna kohta fakt, et meil näib olema väga piiratud nõudlus andekate poeetide-muusikute järgi, kuid otsatu nõudlus juristide järele? (Vastus: kui 1% kontrollib enamikku rikkusest, siis asi, mida me nimetame “turuks”, peegeldab seda, mida peavad vajalikuks või tähtsaks nemad, mitte keegi teine,) Kuid veelgi olulisem on see, et enamik selliseid töid tegevaid inimesi on sellest täiesti teadlikud. Õigupoolest pole ma kindel, kas ma olen kunagi kohanud mõnda suurfirma palgal olevat juristi, kes ei arvaks, et nende töö on täiesti mõttetu. Sama kehtib pea iga eelpool juba loetletud valdkonna kohta. Meie ühiskonnas on terve professionaalseid teenuseid osutavate inimeste klass, kes mõnel kokkusaamisel ütlevad, et sa teed midagi, mida saab lugeda huvitavaks (nagu näiteks antropoloog), kuid püüavad vältida vestlust enda tööst täielikult. Peale paari klaasi vallandub aga tiraad sellest, kui mõttetu ja totter nende töö tegelikult on.

[pullquote]Kuidas saab keegi üldse rääkida oma töö väärikusest, kui ta sisimas tunneb, et selline töö ei tohiks üldse eksisteeridagi?[/pullquote]Siin on peidus sügav psühholoogiline vägivald. Kuidas saab keegi üldse rääkida oma töö väärikusest, kui ta sisimas tunneb, et selline töö ei tohiks üldse eksisteeridagi? Kuidas on võimalik mitte tunda raevu ja viha? Ja siiski on isevärki geeniused meie ühiskonna juhtpositsioonidel leidnud viisi, nagu oli juba jutuks kalapraadijatega, kuidas suunata kõik see raev nende vastu, kelle tööl on tegelik mõte. Näiteks näib meie ühiskonnas kehtivat reegel, et mida silmnähtavamalt toob kellegi töö teistele inimestele kasu, seda vähem peaks talle palka maksma. Jällegi, objektiivset mõõdikut on raske leida, kuid üks lihtne viis asja olemust tabada on küsida, mis juhtuks siis, kui kõik selle töö tegijad ühtäkki lihtsalt ära kaoks? Arva meditsiiniõdedest, prügivedajatest ja mehhaanikutest mida sa iganes tahad, aga on selge, et kui nad äkitselt kaoks, oleks tagajärjed kohesed ja katastroofilised. Maailm ilma õpetajate või dokitöölisteta oleks varsti hädas, ja isegi maailm ilma ulmekirjaniketa või hevimuusikuteta oleks tunduvalt halvem koht elamiseks. Samas pole selge, kuidas kannataks inimkond siis, kui haihtuksid kõik analüütikud, turu-uurijad, personalijuhid, lobitöötajad, suhtekorraldajad, telefonimüüjad, kohtutäiturid, varahaldurid, konsultandid ja teised sarnased ametimehed. (Paljud arvavad, et maailm oleks siis kohe märkimisväärselt parem koht.)

les-voyageurs2

[pullquote]Kui õpetajad või õed streigivad, langeb viha neile, mitte ametnikele, kes probleemid tegelikult tekitasid.[/pullquote]Kuid veel loomuvastasem on see, et meil on üldjoontes selge arusaam, kuidas asjad peaksid olema. See on parempoolsete poiitikute üks salarelvi. Sa võid seda tabloididest lugeda siis, kui köetakse üles viha streikivate transporditöötajate vastu: asjaolu, et Londoni metrootöötajad võivad liikluse Londonis halvata, näitab, et nende töö on tegelikult vajalik, kuid see on täpselt see, mis inimesi ärritab. Veel selgemaks saab see siis, kui vaadata, kui edukalt on maha tehtud streikivaid õpetajaid või meditsiinitöötajaid, jättes puudutamata ametnikud ja poliitikud, kes tegelikult tekkinud probleemide taga seisavad. See on sama, kui öelda neile, et ise te soovisite lapsi õpetada või haigeid ravida! Hankige endale parem mõni reaalne töö! Ja mis mõttes te soovite selliste tööde tegemise eest veel ka inimväärset pensioni saada?

Kui kellelgi oleks olnud soovi luua süsteem, mis võimalikult hästi säilitab finantskapitali ülemvõimu, siis poleks ta saanud teha paremat tööd. Me pigistame armutult neid, kes teevad reaalse väärtusega töid. Ülejäänud töövõimelistest inimestest on väiksem osa töötud ja suurem hulk saab raha põhimõtteliselt selle eest, et ei tee midagi ametikohtadel, mis aitavad neil end tunda ühiskonna eliidiga sarnasena ning samal ajal kütta üles vimma kõigi vastu, kelle tööl on selge ja vaieldamatu sotsiaalne väärtus. Loomulikult pole seda süsteemi teadlikult kujundatud, vaid see on kujunenud sajandipikkuse katsetamise ja eksimise vältel. Kuid see on ainus seletus, miks me, hoolimata meie tehnoloogilisest võimekusest, ei tööta 3-4 tundi päevas.

Illustratsioonid on pärit Prantsuse skulptori Bruno Catalano seeriast Les Voyageurs.

Kas numbrid või inimesed?

numbrid

Missugused juhid on paremad – kas need, kes on pigem tulemustele orienteeritud või hoopis need, kellel on hästiarenenud sotsiaalsed oskused? Just sellise küsimuse püstitas James Zenger, kui palus 60.000 töötajal hinnata, kumma profiiliga juhti peavad nad parimaks. Tulemustele orienteerituse all pidas Zenger silmas juhte, kes otsustamise juures lähtuvad eelkõige andmetest ja analüüsist, kellele meeldib püstitada kvantitatiivselt hästimõõdetavaid eesmärke ning neid eesmärke ka saavutada. Sotsiaalse suunitlusega juhid seevastu hindavad kõrgelt inimestevaheliste suhete kvaliteeti ning mõnusat tööatmosfääri, on empaatilised ja hea suhtlemisoskusega, kuulavad ning arvestavad tagasisidega.

Selgus, et töötajad ei taju suurepärase liidrina kumbagi äärmust. Väga tugevalt tulemustele orienteeritud juhti nägi hea juhi musternäitena vaid 14 % töötajatest. Huvitaval kombel ei hinnatud inimsuhetele orienteeritud juhti kõrgemalt – vaid 12% vastanuist luges sellise juhi suurepäraseks liidriks.

Nagu võib eeldada, näeme me hea juhina neid mehi ja naisi, kelle puhul on tulemustele orienteeritus ühendatud sotsiaalsete oskustega. Zengeri uuringu kohaselt hindas selliseid juhte kõrgelt 72% vastanuist. Kuid… probleem on siin vaid selles, et taolisi juhte leidub väga vähe. Kui toetuda neurojuhtimise konsultant David Rocki uuringule, siis töötajate arvates on alla 1% juhtidest võrdselt tugevad mõlemas valdkonnas.

[pullquote]Sotsiaalne ja analüütiline mõtlemine töötavad üksteist välistavalt.[/pullquote]Neuroteadlast Matthew Liebermani selline avastus ei üllata. Ta viitab, et kuigi esmapilgul ei tundu sotsiaalne ja analüütiline mõtlemine meile kuigi erinevad, vastutab kummagi eest aju erinev piirkond. Sellest polekski ehk lugu, kui evolutsiooni käigus poleks need kaks võrgustikku õppinud töötama üksteist välistavalt. Mida aktiivsem on üks, seda vaiksemaks jääb teine. Rõhudes tulemuslikkusele, kannatavad suhted ja vastupidi.

Kuna juhtimises on esmatähtsaks peetud eelkõige tulemuslikkust (loeb see, mis on joone all), siis on enamasti on karjääriredelil suurem potentsiaal edeneda paremate tehniliste ja analüütiliste oskustega inimestel. Kuid juhi rollis (ja mida kõrgemal positsioonil, seda rohkem) suhtlemis- ja inspireerimisoskuse tähtsus kasvab. Sotsiaalselt võimekad juhid suudavad inimeste tugevaid külgi ja koostöövõimet kombineerides paremini ära kasutada analüütiliste ja tehniliste oskustega meeskonna oskusi. Võib öelda, et juhi sotsiaalne intelligentsus aitab võimendada meeskonnas või organisatsioonis peituvat potentsiaali ning selle puudumist ei kompenseeri aga ka muud väärt kompetentsid. Sa võid ju teada kõiki numbreid, kuid puudulik sotsiaalne kirjaoskus nullib selle ära.

Kuigi meie tehniline ja sotsiaalne ajukeskus ei taha tandemina töötada, saab seda Liebermani hinnangul mõningal määral kompenseerida. Kõige lihtsam soovitus on anda palkamis- ja edutamisotsuste juures senisest palju suurem kaal juhikandidaadi sotsiaalsele võimekusele. Teiseks tasub otsustamisel ja sõnumite edastamisel meenutada, et alati on olemas ka teistsugune vaatenurk. Ja väga võimalik, et sotsiaalset intelligentsust on võimalik ka arendada. Vastavad uuringud on küll alles algusjärgus, kuid arvatakse, et sotsiaalset juhtimisvõimekust parandavad muuhulgas ka lugemine, klassikalise muusika kontsert või kunstigalerii külastus.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2014. aasta aprillinumbris

Foto: Ken Teegardin, Flickr

Inimesed ei ole ressursid

klotsid

 

People are not “things” to be manipulated, labeled, boxed, bought and sold. Above all else, they are not “human resources.”

Dee Hock

Organizations are communities of human beings, not collections of human resources.

Henry Mintzberg

Iga kord, kui ma seda sõna kuulen, teeb miski mulle haiget. Absoluutselt iga kord. Inimressursid. Jah, inimesed mitte kui inimesed, vaid inimesed kui ressursid. Uskumatu! Käes on kahekümne esimene sajand ja me nimetame inimesi endiselt ressurssideks! Millega küll seletada, et suhtlusvõrgustike, nutitelefonide ja 3D-printimise ajastul on meie mõtlemine töö olemusest kinni jäätunud kuhugi 19. sajandi keskpaika?

Inimesed ei ole ressursid ja see pole niisama suusoojaks öeldud. Inimeste nimetamine ressursiks viitab mõtteviisile, kus inimeste enda huvi on kolmandajärguline ja neid võetakse tööle organisatsiooni poolt kehtestatud reegleid täitma. Standardiseeritud töö standardiseeritud töökohas standarditele vastavate inimeste poolt. Töö, kus inimeste enda initsiatiivile on kohta täpselt nii palju, kui kehtestatud reeglistik lubab. Kas me tõesti oleme ennast harinud ja koolitanud sedavõrd mannetu perspektiivi nimel?

Jah, selle masendava realiteedi võib ära peita inspireeriva sõnavahu taha. Me teemegi seda päevast päeva – kuid isegi see ei aita. Sõltumata ükskõik kui kenast retoorikast jääb hierarhiakeskses süsteemis märkimisväärne osa inimestes peituvast potentsiaalist avanemata. Avanemata ja rakendamata. Iga päev, iga tund, iga minut. Igavesti.

Inimesed ei ole ressursid. Ressursid on midagi, mida kasutatakse lõpuni ära ja siis unustatakse. Kuid inimesed on võimelised ressurssidest looma uusi ressursse. Ja seejärel uusi… või siis mitte.

Ei, inimesed ei ole ressursid. Inimesed … on inimesed. Jah, eelkõige inimesed, kes hingavad, kellel on tunded ja emotsioonid. Kes võivad mõni päev olla paremas, mõni päev natuke halvemas tujus. Kuid nad ei ole ressursid. Ei ole. Lihtsalt ei ole. Ei aita ka see, kui hakata inimesi kutsuma inimkapitaliks või inimvaraks või inim…misiganes. Ei, see ei muuda, sest asja olemus jääb ju samaks. Samal põhjusel pole mõtet rääkida ka mingist “järgmise põlvkonna” inimeressursi juhtimisest.

[pullquote]Inimeste nimetamine ressursiks on nende otsene alandamine. Ja kõik jutud inimressursside juhtimisest on inimeste alandamine,[/pullquote]Inimesed ei ole ressursid, sest sõna ressurss ei sisalda endas selliseid asju nagu kirg, uudishimu, katsetamine, avastamine, eksimine ja loomine. Ressurss on raamatupidamislik ühik või tundetu robot, kes teeb asju etteantud instruktsioonide järgi.

Inimesed ei ole ressursid ja seetõttu ei ole meile vaja ka mingit inimressursi juhtimist. Kõik, mis selle valdkonna kõlavate lubaduste taga peidus on, on lihtlabane inimeste ekspluateerimine. Nende ärakasutamine, mida inspireeriv ja ülev sõnavara peab aitama viisakalt varjata. See on inimeste paigutamine kunstlikult tekitatud raamidesse. See on manipuleerimine. Tõsi – see kõik toimub teatava hüvitise eest. Vaid küünikud või lollid ütlevad, et inimesed teevad seda täiesti vabatahtlikult.

Inimesed ei tule ise selle peale, et nimetada teisi inimesi või iseennast ressurssideks. See on kusagilt äraõpitud “tarkus”. Ja see on nii paganama kurb, sest mis tarkus saab olla teadmine, kuidas taandada igaühe unikaalsus ja ideed lehtmetalliga võrdsustatud elutuks massiks? Kulureaks, mis võib nuriseda, kellele tuleb leiutada motivatsiooniprogramme ja keda on vaja kalibreerida.

Ei, inimesed ei ole inimressursid, kuid see siin pole võitlus ühe sõna vastu. Pigem on see küsimus, miks me jonnakalt keeldume nägemast seda, mis peaks olema ilmselge? Nii väga, kui meile meeldib rääkida teadmuspõhisest majandusest, ei teki ega arene teadmistepõhine majandus kellegi teise poolt väljamõeldud reegleid täitvast massist. Kindlasti mitte inimressursist.

Saja aasta pärast küsivad meie järeltulijad, et kuidas see kõik võimalik oli? Kuidas oli võimalik, et te taandasite sellise potentsiaaliga inimesed mingiks nimetuks ressursiks? Mida te neile vastaksite? Kuid vastata tuleb juba täna, sest aina rohkem inimesi keeldub kaasa mängimast nende selgelt väsinud mängureeglite järgi. Meie töö ja meie elu on kõvasti muutunud ning muutuvad kindlasti veelgi. Meil lihtsalt on vaja teistsuguseid mängureegleid. Kuid juba praegu on selge, et inimeste standardiseerimisel ja kahandamisel ressurssideks pole neis reeglites enam kohta.

Oh ei, inimesed ei ole ressursid. Ei, ei ole, sest see on kõige olulisema, mis meil on, raiskamine. Jah, ei midagi muud, kui meie inimeste raiskamine. Ressursid on piiratud, seevastu inimeste ideed, loovus ja võimed on piiritud. Need avanevad, kui inimesed saavad võrdsetena olla osa millestki suuremast, millestki tähendusrikkast, millestki, mis puudutab. Siis nihkuvad piirid.