Olen mõnda aega jälginud sotsiaalmeedia arengut ja seal natuke ka ise kaasa löönud. Olen olnud mõne internetiturunduse projektiga ka lähemalt seotud (tellija poolel) ja see kogemus on olnud üsna viljakas pinnas kahtlustele, mis on kogunenud sotsiaalmeedia ja internetiturunduse kohta.

Asi Sharabi võtab päris hästi kokku kogu selle vahu, mis internetiturunduse ja sotsiaalmeediaga kaasas käib. Tasub kahtlemata lugemist täies pikkuses, allpoolt leiab vabas vormis ja natuke muudetud-täiendatud lühikokkuvõte.

1. Sensatsioonijanu.
Kes meist poleks lugenud pealkirju stiilis “Twitter kuulutab blogidele surma!” või “Facebook muudab e-posti mõttetuks!” – ikka ja jälle kuuleme me revolutsiooniliselt uue ajastu saabumisest. Üledramatiseeritus kuulub ilmselt olemuslikult meie ajastu juurde, aga enamik selliseid pealkirju viitavad pigem puudulikule kontaktile reaalse eluga. Uus tehnoloogia toob uued võimalused, kuid ei muuda kardinaalselt inimeste olemust.

2. Dogmatism ja meelevaldsed üldistused
Langedes uute suhtlemis- ja turundusvõimaluste ahvatluste võrku, on kerge unustada, et maailm on palju nüansirikkam ja mitmetahulisem. Ka efektiivne turundus on paraku palju keerulisem kui lihtsalt sõnumi väljapaiskamine. Mis sest, et kanalid on selleks olemas.

3. Iseenda klišeedesse armumine ja nende muutmine strateegiaks.
Praktika näitab, et turunduse pähe kiputakse viljelema asendustegevust, kus tegeliku turundusstrateegia puudumist üritatakse kompenseerida suure hulga “uue meedia” klišeedega.

4. Toetumine valedele oletustele
Kui palju oleme me kuulnud erinevaid näiteid, mis justkui tõestaks, et piisab end vaid sotsiaalvõrgustikes ja internetiturunduses natuke liigutada, kui toimub “suur läbimurre”. Piisab, et su firmal on blogi ja kohe käivitub dialoog sinu ja su klientide vahel. Nonsenss.

5. Pimestamine statistika läbi
Statistilised meganumbrid (Sajad miljonid Facebookis! Twitteris miljardid säutsud päevas!) justkui tõestaksid, et maailm on läbi elamas uut, sotsiaalmeedi poolt juhitavat revolutsiooni. Vaikselt jäetakse kõrvale aga fakt, et suurem osa toodetavast sisust on kas tavaline müra või verbaalne kõhulahtisus või mõlemat korraga.

6. Kaasahaaratuse müüt
Asjaolu, et sotsiaalvõrgustikud on digitaalsed ja võimaldavad suhtlemist, ei tähenda automaatselt seda, et inimesed on kohe sinuga “seotud”. Soovmõtlemine!

7. Digitaalsete brändide kogemuse ülehindamine
Digimaailma näited on harva ülekantavad reaalmaailma.

8. Palju juttu, vähe tegusid.
Kuna tavaliselt on nii palju lihtsam blogida uutest arengutest ja radikaalsetest uuendustest kui seda reaalelus juurutada, siis kipub suurem osa juttu jutu tasandile jäämagi. Ja see on punkt, mis on reaalelus kahjuks liigagi hästi ära tõestatud. Olen loobunud imestamast, miks on ka imepisikeste tööde reaalne teostamine suurtele “internetigurudele” tõeline raketiteadus. Võimalik, et nende tugevam külg ongi seletamises, kuidas asjad peaksid olema.

Kokkuvõte ja järeldused.
Samamoodi, nagu sotsiaalmeedia vastu pole mõtet võidelda, pole mõtet ka iga selle sammuga kohe andunult kaasa minna. Piisab vaid Slideshare-is vaadata tuhandeid sotsiaalmeedia ja internetiturunduse kohta tehtud slaide ja küsida endalt, kas see on tõesti tegelik, täisväärtuslik elu (elu 1.0) või kõigest selle internetis pesitsev näiline aseaine?