1995.aastal otsustas McArthur Wheeleri nimeline mees Ameerika Ühendriikides Pittsburgis päevasel ajal röövida kahte panka. Seejuures ei kasutanud ta enda varjamiseks maski, vaid oli oma näo lihtsalt sidrunimahlaga kokku määrinud.

Wheeler oli ülimalt kindel, et sidrunimahl toimib nähtamatuks tegeva tindina ning tänu sellele pole panga turvakaamerates tema nägu näha. Pangaröövel oli oma hüpoteesi sidrunimahla nähtamatuks tegevast mõjust praktikas kontrollinud, olles ennast pildistanud polaroid kaameraga ja näinud pildi peal tõesti ainult tühja seina, aga mitte oma nägu. Pole teada, kas kaamera fookus oli suunatud temast mööda või oli tegemist praakfilmiga, igatahes oli mees tõsiselt üllatunud, kui ta juba samal päeval tabati ja ta nägi turvakaamerate lindistustelt selgelt oma nägu. “Aga mu nägu oli ju ometi sidrunimahlaga koos,” ei suutnud Wheeler oma imestust varjata.

See lugu inspireeris Cornelli ülikooli psühholoogiaosakonna teadureid David Dunningit ja Justin Krugerit ette võtma eksperimentide seeria, et uurida, kui adekvaatselt hindavad inimesed oma võimeid ja oskusi mitmetes sotsiaalsetes ja intellektuaalsetes valdkondades. Nende 1999. aastal pealkirja all “Unskilled and Unaware of It” (“Oskamatud ja sellest teadmatuses”) avaldatud uuringu tulemused said kohe palju tähelepanu. Uuringus kirjeldatud tunnetuslik ebakõla, kus inimestel puudub võime tajuda oma ebakompetentsust ning ühtlasi adekvaatselt hinnata teiste inimeste võimeid ja oskusi, ongi tänaseks tuntud Dunning-Krugeri fenomenina.

Dunning ja Kruger ning mitmed uurijad pärast neid on osutanud, et tänu illusoorsele minapildile hindavad ebakompetentsed inimesed enda võimeid tegelikust palju kõrgemaks. Seejuures on leitud, et kõige rohkem hindavad oma talenti üle need, kes jäid uuringutes ebakompetentsuse skaala alumisse otsa. Samas kipuvad suurte oskustega inimesed oma võimeid alahindama, mis viib olukorrani, kus vähem kompetentsed inimesed hindavad oma võimekust kõrgemalt kui rohkem kompetentsed. Briti filosoof ja matemaatik Bertrand Russell on selle kokku võtnud nii: “Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.”

Juhtide puhul võib kombinatsioon enda võimekuse ülehindamisest, võimetusest seda mitte tajuda ja samal ajal mitte näha ümbritsevates inimestes peituvat potentsiaali olla meeskonnale või isegi tervele organisatsioonile hukatuslik. Juhi pidevad rumalad otsused ei mõju halvavalt mitte ainult ettevõttele, ebaadekvaatsel pinnal tekkinud hinnangud võivad rikkuda ka paljude teiste inimeste karjääri, rääkimata mõjust ettevõtte finantstulemustele.

Hoolimata sellest, et ühele küsitavale otsusele järgneb teine, sisekliima on sant, inimesed ärritunud ja tööjõu voolavus suur, ei suuda ebakompetentne juht endiselt uskuda, et probleem võiks peituda temas. Alati on süüdi keegi teine. Kas teevad töötajad asju valesti või on viga rumalates klientides või nigelates tarnijates või veab alt vilets tehnika – vigasid mujalt juba leiab. Loomulikult üritatakse olukorda parandada – ebakompetentsus armastab lõputuid struktuurimuudatusi, uusi strateegiaid ja juhendeid.

Kuigi ebakompetentsetest juhtidest voolab tagasiside mööda, on neil sageli madal talulävi igasuguse, ka konstruktiivse kriitika suhtes. Et kriitikat vältida, kalduvad ebakompetentsed juhid ennast ümbritsema n-ö jah-inimestega, kes ei esita ebamugavaid küsimusi ükskõik kui rumalate otsuste ja strateegiad ka poleks. See on allkäigu spiraalil samm, kus organisatsioonil on aina raskem ligi tõmmata vähegi särvamaid inimesi (vt. ka Directoris 2013. aasta aprillinumbris ilmunud kolumni Keskpärasusel on alati kiire).

Samas on ebakompetentsed inimesed küllalt osavad karjääriredelil kõrgemale tõusma. Esiteks tõlgendatakse ebakompetentsete inimeste suurt enesekindlust tööintervjuul sageli kui märki kogemustest ja oskustest. Nad oskavad rääkida ja ennast müüa, kasutavad valdkonnas hetkel aktuaalseid moesõnu ning neile pole probleem kirjutada teiste saavutusi enda arvele või küsida oluliselt kõrgemat töötasu, kui analoogse töö eest muidu tavaks.

Dunning-Krugeri efekt ei toimi mitte ainult üksikisikute puhul, vaid seda võib märgata ka gruppide käitumises. Ka Eesti juhtiva koalitsioonipartei liidrite äärmiselt valus kollektiivne reageerimine igasugusele kriitikale, isiklikuks minevad rünnakud kõikide teisitimõtlejate vastu, võimetus aduda, et midagi võiks üldse valesti olla, ülim enesekindlus samaaegselt teiste alavääristamisega viitavad Dunning-Krugeri efektiga kaasnevale probleemile, et tagasiside võib küll saabuda, kuid seda lihtsalt “ei kuulda”. Seda tüüpi kuulmispuude raviks pole seni veel head rohtu leitud.

Kolumn ilmus ajakirja Director 2015. aasta juuninumbris.