Worldwatch Institute avaldas huvitava artikli (Our Panarchic Future) teooriast, et tsivilisatsioonide areng võib toimuda ökosüsteemide evolutsiooniga üsna sarnastel põhimõtetel. Artiklist leiame hulga seletusi, miks inimkond võib oma arengufaasis olla jõudnud kriitilisse punkti.

Muuhulgas on artiklis huvitav paralleel, miks efektiivsuse tagaajamine viib nii looduses kui inimühiskonnas pikemas plaanis soovimatute tagajärgedeni. Arengu kõrgematel tasemetele ja komplekssuse kasvades süsteemi elastsus väheneb ja mõni ootamatu olukord võib viia terve ökosusüteemi hävimiseni.

So in the late part of the growth phase of any living system like a forest, three things are happening simultaneously: the system’s potential for novelty is increasing, its connectedness and self-regulation are also increasing, but its overall resilience is falling. At this point in the life of a forest, a sudden event such as a windstorm, wildfire, insect outbreak, or drought can trigger the collapse of the whole ecosystem.

…we’re busily extending the growth phase of the adaptive cycle of our planetary economic, ecological, and social system. In the process, this planetary system is becoming steadily more complex, connected, efficient, and regulated. Eventually it will become less resilient; it may, in fact, have already started to lose resilience.

Tänaseks oleme oma arengus jõudnud punkti, kus teatav sotsiaalne murrangupunkt näib varem või hiljem paratamatult saabuvat. Meie probleemid on muutunud aina komplekssemaks ja nõuavad aina komplekssemaid lahendusi. Meie võimetus selliseid lahendusi pakkuda viib meid aina haavatavamasse seisu.

Holling thinks the world is reaching “a stage of vulnerability that could trigger a rare and major ‘pulse’ of social transformation.” Humankind has experienced only three or four such pulses during its entire evolution, including the transition from hunter-gatherer communities to agricultural settlement, the industrial revolution, and the recent global communications revolution. Today another pulse is about to begin.

Iga selline murrang peaks aga tekitama uusi arenguvõimalusi senisest erinevatele süsteemidele. Hetkel on raske ette kujutada, mis tulemas on.

Üks kõige huvitavamaid ja vist ka provokatiivsemaid ärimõtlejaid praegusel hetkel on Umair Haque. Teda kohe üldse ei rahulda rahakesksed vaated ärile nagu need liigagi levinud on. Traditsioonilise raha kokkuajamise asemel ehitab ta oma lähenemise üles äri sotsiaalse poole ümber, kasutades terminit “konstruktiivne kapitalism”.

Constructive Capitalists are better businesses. They’ve learned how to create thick value: value that’s socially useful. They are doing things that matter to people, communities, and society.
So there’s a single, simple, fundamental question every decision-maker should be asking today. How useless is your business?

To answer it, you’ve got to stop thinking in yesterday’s terms. Forget the decades-long obsession with business models for a second.

Põhjuseks, miks kapitalism meile tuntud kujul on tupiktee, on selle poolt saadava kasu ülehindamine. Samal ajal sügavalt alahinnatakse selliseid kulusid nagu:

1. Sotsiaalsed kulud
2. Keskkonaga seotud kulud
3. Inimestega seotud kulud
4. Ebaõiglusest tulenevad kulud

Võib ka öelda, et me oleme tegelenud ja tegeleme oluliste kulude lükkamisega tulevikku. Aga mitte kõik ei ole enam nõus ignoreerima rahakeskse kapitalismi kõverpooli. Umairi mõtted videokujul lühemalt Youtube’is allpool ja pikemate videotena siin. Väga mõtlemapanev kraam.

Umairi arvates oleme jõudnud aega, kus ettevõtteid ei arendata enam lähtudes strateegiast, vaid ettevõtete arendamist juhivad ideaalid.

Umair Haque’i blogi HarvardBusiness.org juures leiab siit.

Nagu arvata võib, ei nõustu mitte kõik Umairi mõtetega. Näide kommentaariumist:

Umair, your lack of research and default to pure rhetoric has been a constant disappointment.

Tuleb nõustuda, et Umairi arvamused on teatavas mõttes idealistlikud. Kuid ilmselt ongi parem olla kasvõi naiivselt idealistlik, kui trampida järjekindlalt edasi sissetallatud radu pidi, mis viivad meid ringiga tagasi jälle samasse kohta, kust kord tulema hakkasime.