Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle koolipõlve vältimatuks kaasosaks olid lood Venemaa bolševike partei juhi Vladimir Iljitš Lenini erakordsest isiksusest. Tegemist oli inimesega, kelle kohta kirjutatu võtab põlvkonnakaaslasest kirjanik Andrus Kivirähk kokku järgmiselt:

Ta on väga aus ja õiglane – ehkki ise tähtis riigimees, ei tüki ta kunagi esile, seisab tagasihoidlikult poesabas koos töölistega, seljas juba veidi kulunud, kuid kõigiti puhas ülikond. Lisaks on ta maailma parim ujuja, kuldsete kätega meistrimees ja üleüldse – igas mõttes täiuslik inimene. Kõik lihtsad tööinimesed armastavad teda ja saadavad talle omapüütud kala ning musta soldatileiba, aga Lenin ei võta kingitusi vastu, vaid jagab orbudele, ise aga joob üksnes suhkruta teed.

Lapsena uskusin ma kõiki neid lugusid tõsimeeli ega kahtlustanud kunagi, et tegemist on osaga nõukogude režiimi ajupesust. Nagu me tänaseks teame, oli tegemist inimesega, kelle kuritegelik pärand on maailma ja sealhulgas ka Eesti riiki tugevalt mõjutanud. Ja seda mitte heas mõttes.

Kuid just jutustused “meie Leninist” oma üle vindi keeratud absurdsuses on ootamatult sarnased juhtimistekstidele, kus räägitakse “väljapaistvatest liidritest” ja “suurepärastest juhtidest”, eriti need, mis kirjeldavad, mis omadused neil juhtidel on ja mida nad võrreldes keskmiste juhtidega teistmoodi teevad. On märkimisväärne, et need tekstid pärinevad reeglina juhtivate äriväljaannete veergudelt. Mõningad neist on jõudnud ja jõuavad kindlasti edaspidigi läbi tõlgete ka eestikeelse lugejani. Ja kahtlemata on neil oma tänuväärne lugejaskond.

Nagu Lenin, kes nõukogude kirjanduses koondas endas absoluutselt kõiki inimlikke positiivseid jooni, on ka väljapaistvad liidrid puudusteta üliinimesed, kes suudavad, oskavad ja teavad märgatavalt rohkem kui kõik “mitteleninid”. Nagu lood Leninist, pole mõõdutune või püsimine reaalsuse piirides suurepäraste liidrite kirjeldamisel mingi argument. Siin eeldab tekst läbivat üliinimlikkust. Aga teatavasti on müüdid, muinasjutud ja lood kangelastest inimkonda saatnud aastatuhandeid. Pole lood liidritestki oma sisult midagi muud, kui vana asi oma kaasaegsemal kujul.

Kuid missugune siis on see “väljapaistev liider”? Kuigi seda kirjeldavaid artikleid leiab internetist rohkem, kui lugeda jõuab, pole väga vahet, missugust valida, sest absurdi piirimaile ja üle selle jõutakse enamusega. Seetõttu piirdun järgnevate näidete puhul üheainsa looga, see on Forbes’ist pärit kirjatükk 5 Transitions Great Leaders Make That Average Leaders Don’t. Niisiis:

• Parimad liidrid tajuvad, et iga suurepärase organisatsiooni nurgakivideks on ühine eesmärk, jagatud väärtused ning koondumine ühise visiooni suunas.
• Suurepärased liidrid loovad kultuuri, keskpärased liidrid lubavad kultuuril isevoolu areneda.
• Nad väärtustavad kuulamist, süviti minekut, vaatlemist ning õppimist. Nad teavad, et kõiketeadjad ei tõmba kedagi haneks – peale iseenda.
• Nad on tundlikud teiste inimeste suhtes ning käituvad tagasihoidlikult.
• Parimad liidrid ei pane inimesi raamidesse, vaid vabastavad raamidest. Nad teavad, et liidrite ülesanne ei ole kasvatada järgijaid, vaid püüelda ühiselt jagatud juhtimise poole.
• Kui keskpärane liider tegeleb protsesside ja süsteemidega, siis väljapaistev liider tegeleb eestvedamise tõhustamisega (jättes sujuvalt märkimata, mida see tähendab).
• Väljapaistvad liidrid hoolitsevad oma inimeste eest.
• Kui keskpäraseid juhte nähakse ärijuhina, siis parimaid juhte nähakse suurepäraste inimestena.

See kõik on õige ja hea, kuid kui on soov saada tõeliseks liidriks, siis läheb vaja natuke rohkemat – nimelt selgelt üleinimlikke võimeid. Nii ei kimbuta tõelist liidrit kunagi tunnetus- ja tajuvead, teda ei puuduta häired inimestevahelises kommunikatsioonis, ta ei tee kunagi otsustamisel vigu, ta näeb kõiki varjatud ohte juba kaugelt ning suudab aina uute lisanduvate tasanditega maailma muuta sama lihtsaks kui tuhat aastat tagasi. Mõned näited:

• Suurepärased liidrid on üdini teadlikud nii iseendast ja oma emotsioonidest kui ka organisatsioonist, kultuurist ja kontekstist (mis sisuliselt tähendab seda, et neil peavad täielikult puuduma kallutatud tunnetus- ja tajuvead).
• Suurepärased liidrid väldivad varjatud ohte ja lõkse, kuhu keskpärased liidrid nii kergesti satuvad (mis tähendab ettenägemisvõimet ja ilmeksimatust).
• Head juhid väldivad komplekssust, sest komplekssus on vaenlane, mitte sõber. Komplekssus ja keerukus aeglustavad arengut, lämmatavad innovatsiooni ning mõjub halvavalt kultuurile, keerukus on kulukas ja ebaefektiivne. Seetõttu väljapaistvad juhid ellimineerivad või vähendavad keerukust, samal ajal kui keskpärased juhid ja nende alluvad mässib keerukus enda sisse. Midagi pole öelda, selline võimekus teeb kadedaks.

Tegelikult on kõik loetletud punktid ju õiged. Probleem tekib vaid sellest, et reaalne inimene ja superomadustega mütoloogiline “suurepärane juht ja liider” on paraku kaks erinevat asja. Ei saa päris välistada, et tajuvigadeta ja ilmeksimatuid inimesi ongi olemas, kuigi see tähendaks, et neis puudub midagi väga inimlikku. Seega, kui juhil kõiki neid eelpool nimetatud häid ja toredaid omadusi pole, pole meeleheiteks veel põhjust. Hea juht ei peagi tingimata olema täiuslik üliinimene. Juba see aitab palju kaasa, kui tunnetada, et juhi roll ei tähenda kuskilt kõrgelt kamandamist ja kontrollimist.

Heaks juhiks pole kerge saada, kuid kõigis neis täiusliku liidri omaduste otsimise lugudes kipub vint üle keerduma. Seetõttu juhtubki nende “väljapaistvate liidrite” kirjeldamisel pahatihti seesama, mis juhtus Leniniga. Soovides muuta kedagi üliinimeseks, saab pühakust lollakas. Jälle Andrus Kivirähki sõnadega:

Nõukogude võimul õnnestus viia Lenini kultus täieliku absurdini. Kurjast päris-Leninist taheti teha pühak, asendada hirm ja vastumeelsus armastuse ning hardusega, aga pühaku asemel sündis mingi lollakas ja harduse asemel nali. Kui me loeme neidsamu jutukesi Leninist, ei suuda me ju naeru tagasi hoida. See on tõeliselt stiilne absurdihuumor! Huvitav, kas suurepärane humorist Mihhail Zoštšenko tegi seda meelega? Nende tekstide põhjal võinuks vändata naljafilmi, Lenini osas Buster Keaton.

Kivirähk lõpetab tõdemusega, et Lenini juttude koomika ei pruugi olla kõigi, näiteks noorema põlvkonna, jaoks mõistetav. Võimalik, et ka “suurepärase liidri” kirjelduste ülevõlli absurdsuse mõistmine nõuab teatavat võtit. Mis see on ja kus see asub, jäägu siinkohal lahti seletamata.